Veetsin stopparit paduvihmas – tee läks porruseks ja meie kirg plahvatas

Sõitsin üksi maanteel, kui tugev paduvihm langes mulle nagu taevast. Näkkeklaasid vaevalt jõudsid särava vihmaga kaasa, nähtavus langes nullini. Äkitselt, teepervel, märkan siluetti – noor naine tõstetud pöialt, täiesti läbimärg, juuksed tuulendatud ja näole kleebitud. Peatusin instinktiivselt. Tõesti olin üllatunud tema julgusest sellisel ajal.

Ta avas ukse ja istus sisse, tilgutades vett. Tal oli peal õhuke valge pluus, mis klammerdus kehale nagu teine nahk, paljastades täidlaste rindade kontuuri ilma kaiskita. Ta oli kaunis kahekümneaastane, nagu hiljem teada sain – tal oli täpselt 20 aastat, mida ta rõhutas naeratades, nähes mu üllatunud pilku.

– Aitäh! – hingeldas ta, värisedes külmast. – Olen Marta, sõidan linna. See paduvihm üllatas mind.

– Loomulikult, istu sisse. Olen Kuba – vastasin, liikudes aeglaselt. – Kas sul külm?

– Külmun – tunnistas ta, keerates käed enda ümber. Tema nibud seisid kõvasti märja kanga all ja ma tundsin esimest korda sügelust häsleruumis. Jutt kulges loomulikult. Ta rääkis õpingutest, kuidas spontaanselt teele läks ilma plaanita. Ta oli rõõmsameelne, kiuslik, kastanpruunide juustega torm ja roheliste silmadega, mis särasid isegi auto poolpimeduses.

Tee muutus üha halvemaks. Porritähn jäi rataste alla, lompid kasvasid hirmuäratavas tempos. Äkitselt kinni jäänud auto – rattad keerasid paigal, pritsides porri.

– Kurat! – vandusin. – Porrune tee peatas meid.

– Mis nüüd? – küsis Marta, vaadates mind murega, aga ka uudishimu sädeme.

Läksin hetkeks välja, kuid paduvihm oli võitmatu. Tulin tagasi märjana kui rott.

– Midagi ei saa. Peame ootama, kuni vihm lõpeb või keegi meid märgata – ütlesin, istudes tema lähemale, et üksteist soojendada.

Meie ihud puutusid kokku juhuslikult. Tundsin tema reie sooost läbi teksade. Esimest korda tundsin seda värinat – adrenaliini ja soovi segu. Marta ei taandunud. Selle asemel pöördus minu poole.

– Jalad on mul külmad – sosistas ta, sirutades paljaste säärtelt märjadest ketsidest välja. Hõõrusin neid õrnalt ja ta ohkas kergendunult.

– Meeldib puudutus? – küsisin naljatades.

– Väga – vastas ta provotseerivalt, tema käsi puudutas mu reidet. Õhkkond tihenes. Vihm trummeldas katusele, isoleerides meid maailmast. Rääkisime fantaasiatest, üksindusest teel. Ta tunnistas, et armastab planeerimata seiklusi. Ma rääkisin igavast päevast. Meie pilgud kohtusid – täis lubadust.

Tema pluus oli nii märg, et läbipaistev täiesti. Nibud nagu kirsid kiusasid. Kummardusin ja ta ei protesteerinud. Meie huuled puutusid kokku esimeses suudluses – soolane vihmast, kuum ihast. Keeled tantsisid, käed rändasid. Võtsin tema pluusi ära, paljastades ideaalsed rinnad. Imesin neid ahnelt ja ta vohises vaikselt.

– Kuba... Tahan sind – sosistas ta.

Aga pinge alles kasvas. Vihm ei lõppenud ja me ootasime rohkemalt.

Vihm möllas edasi, aga autos tehti üha soojemaks – mitte radiaatoritest, vaid meie ihudest. Marta istus mu põlvel, tema märjad teksad hõõrusid mu pükse. Tema käed rändasid mu rinnal, avades särki. Tõesti olin muljet avaldatud tema julgusest – see kahekümneaastane, keda alles veetsin, nuuskas mind nüüd armukese moodi.

– Riisu mind täiesti ära – sosistas ta, tõustes hetkeks. Võtsin tema püksid ära, paljastades mustad stringid, mis vaevalt katsid ajutud tupp. Ta oli märg mitte ainult vihmast. Suitsutasin tema kõhtu, laskudes madalamale. Ta vohis, pannes sõrmed mu juustesse.

– Jah... sinna... – pomises ta.

Lakkusin teda aeglaselt, maitstes tema mahla magusust. Tema puusad laineilisid, surudes mu huultele. Esimest korda tundsin sellist võimu tema naudingule. Orgasem tuli kiiresti – ta karjatas, värisedes kogu kehaga.

– Nüüd sina – ütles ta, põlvitades istmete vahel. Ta avas mu lukust, võttes välja kõva riista. Vaatas seda imetlevalt.

– Suur ja valmis – urises ta, lakkudes otsa. Võttis sügavale, imedes kirglikult. Tema huuled olid kuumad, keel keerles. Hoidsin tema pead, kurvides suhu õrnalt. Vihm summutas meie vohid.

Ma ei talunud kaua – lasin suhu ja ta neelas kõik naeratades alla.

– Maitsed jumalikult – sosistas ta, pühkides huuli.

Ta istus mulle pahkluudele. Tõukasin end sisse ühe hooga – ta oli kitsas, niiske, ideaalne. Kulgesime vihma rütmis, tema rinnad hüppasid mu näo ees. Imesin nibusid, hammustades kergelt.

– Tugevamalt, Kuba! Kuratle mind tugevalt! – hüüdis ta.

Kiirendasin, hoides tema tagumikke. Auto krigises, aga meil oli ükskõik. Teine orgasem viis ta laiali – ta surus mind sees ja ma täitsin ta kuumaga sperma.

Kukkusime hingeldades kokku, kallistades. Rääkisime sosinal, kuidas see juhtus. Ta oli vaba hingega, mina ka otsisin seiklust. Vihm nõrgenes, aga me ei tahtnud lõpetada.

– Pysy minuga hommeni – palus ta.

Noogutasin, suudledes kirglikult. Öö alles algas.

Koit tõi kergendust – vihm lõppes ja tee hakkas kuivama. Ärkasin Martaga käes, tema alasti nahk soe minu omal. Kogu öö veetsime kehade uurimisel. Teise korra järel uinusime sassis, seksilõhna õhus. Tõesti olin tänulik saagale selle paduvihma eest.

– Tere hommikul, mu arm – sosistas ta, suudledes laisalt.

– Tere hommikul, põrgust tulnud stoppar – naersin.

Läksime välja rattaid kontrollima. Porritähn oli kõva saanud, nii et saime minema. Aga enne kui sõitsin, tõmbasin ta tagasi.

– Veel kord, hüvastijätuks – palusin.

Ta põlvitas tagaistmel, ulatades ümarad tagumikud. Võtsin teda tagant, tugevalt, klahss läks autos kaja. Tema tupp oli ikka niiske ööst.

– Jah! Ka tagumikku? – küsis ta väljakutsuvalt.

– Kui tahad – vastasin.

Määrisin ta mahlaga, surudes aeglaselt kitsasse tagumikku. Ta vohis naudingust, masturbeerides käega. Ta oli vulgaarne ja aistiline:

– Kuratle mu tagumikku, Kuba! Syemamalt!

Lõpetasime koos, karjudes. Tõmbusin temas välja, vaadates, kuidas see reitel alla voolab.

Veetsin ta linna. Vahetasime numbreid, aga teadsime, et see oli ühe öö seiklus. Hüvastijättsime suudlusega täis mälestusi.

– Aitäh elu veo eest – pilgutati ta.

– Alati paduvihmas – vastasin.

Sõitsin minema naeratades, tundes rahulolu. See porrune tee muutis igava teekonna erotiliseks legendiks. Seni mäletan tema maitset, vohkeid ja seda, kuidas paduvihm meid ühendab.