Küttesüsteemi rike uusaastal – toakaaslane pakub teist viisi soojendamiseks

See oli uusaastaõhtu ja ma istusin meie väikeses korteris linna servas, lonksates õlut ja vaadates telerist ekraani. Plaanisime minna peole, aga Marta, mu toakaaslane pool aastat, oli haigestunud gripi tõttu nädal varem ja polnud veel täielikult vormis. Tal oli kaheksateistkümne kahe aastane, mul kaheksateistkümne neli – mõlemad üliõpilased, jagades ühetoalist, et ellu jääda selles kallis linnas. Marta oli tüüpi tüdruk, kes tõmbas pilke: pikad kastanpruunid juuksed, täidlased huuled ja figuur, mis isegi treeningriietes tundus ahvatlev. Meie alati naljatlesime, et oleme ainult toakaaslased, aga vahel tabasin end piilumas teda silma-nurgast.

Äkitselt kuulin valju kõminat katlamajast. Küte suri ära. Termomeeter näitas vaid kaheksateist kraadi ja väljas möllas pakane. – Kurat, jälle see vana toru – pomisesin, diivani alt tõustes. Marta tuli toast õhukeses pidžas, teki sisse mähituna. Tema nippelid paistsid läbi materjali, mis ei jäänud mulle märkamata.

– Mis toimub? Mul on kohutavalt külm – ütles ta, värisedes.

– Küttesüsteemi rike. Helistan torumehele, aga uusaastaõhtul? Unusta, homme varaaim.

Ta istus mulle diivanil kõrvale, nihutades end lähemale. Tema nahk lõhnas vanillilootuse järele ja lähedus tekitas esimese kipituse alakõhus. Avanud šampanjapudeli, ostsime peole, ja hakkasime vaatama väljakult otseülekannet. Naersime ekraanil olevate ilutulede üle, aga külm hakkas üha enam häirima.

– Vaid kas süüdatame küünlaid ja teeme nägemist, et see on romantiline õhtu? – pakkus ta mängulise naeratusega.

– Hea küll, aga ikka külmun. – Kallistasin teda õlaga, justkui nalja pärast. Tema keha oli soe, pehme. Tundsin, kuidas tema rind surus vastu mu õlga. Südame pulss kiirenes. Tõesti olin üllatunud, kui kiiresti pinge kasvas. Rääkisime kõigest: endistest, unistustest, sellest, kuidas elame nii lähedal ja pole kunagi piiri ületanud.

– Tead, ma olen sind alati meeldinud. Sa oled lahe tüüp – sosistas ta, pannes pea mu õlale.

– Sa ka pole paha – vastasin, siludes tema õlga. Tema käsi libises mu reiele, justkui kogemata. Külm tõi meid lähemale, alkohol andis julgust. Tunni möödusid, kesköö tuli toostiga ja näo-põsele suudlusega, mis kestis sekund liiga kaua. Läbimurdelik hetk saabus, kui ma kustutasin tuled, jättes ainult küünalde sära.

– Vaid kas kallistame end teki alla? Soojendamiseks – pakkus ta vaikselt.

Noogutasin ja siis tundsin tema huuli omadel. Need olid pehmed, kuuma. Suudlus oli aeglane, uuriv. Mu käed libisesid tema pidža alla, puudutades sileda kõhu nahka. Ta ohkas vaikselt, nihutades end lähemale. Tõesti esimest korda tundsin, kuidas tema lähedus sytytab mind seestpoolt, hoolimata külmast. Riietusime aeglaselt lahti, naerdes värisevatest kätest. Tema rinnad olid täidlased, nippelid kõvad külmast ja erutumisest. Suitsin neid õrnalt, imedes, kuni ta kaotas end kaares.

– Oh jumal, see on nii hea – pomises ta.

Mu käsi libises madalamale, tema reite vahele. Ta oli niiske, valmis. Sõrmed libisesid sisse aeglaselt ja ta liikus puusadega rütmis. Külm õhk kontrastis meie kehande kuumusega. Lamame alasti teki all, uurides teineteist. See polnud kiirustamine – ehitasime pinget, justkui oleksime selle hetke kuud oodanud. Lõpuks ei talunud ja siseneisin talle aeglaselt, tundes, kuidas tema seadmed embasid mind tihedalt. Liikusime aeglaselt, sünkroniseerides hingamisi. Tema küüned kraapisid mu selga ja ohked segunesid kauguste paukumisega.

Sel ööl mõistsin, et rike oli parim, mis meid võis tabada. (Sõnu: 728)

Pärast meie esimest suudelut sai pinge talumatu. Marta vaatas mind oma roheliste silmadega, täis ihaldust. – Tead, mis meid tõesti soojendaks? – sosistas ta, tema käsi libisedes mu ülakehal. Tundsin, kuidas veri pulseeris minus. Tõesti olin muljet avaldatud tema julgusest – ta tundus alati selline korralik raamatukogu tüdruk.

– Ütle – julgustasin, suudeldes tema kaela.

– Teeme seda. Praegu. Teine viis soojendamiseks. Ma tahan sind endas tunda.

Need sõnad toimisid sädemena. Viskasin tekist ära, paljastades tema alast keha küünalde säras. Ta oli ilus: sale reied, lame kõht, niiske tupp säras hämaruses. Astusin tema jalgade vahele põlvili, suudeldes reie sisekülge. Ta ohkas, keerutades end. Mu pea liikus madalamale, keel puudutas tema klitorist. Ta maitses soolaka-soe, sõltuvust tekitavalt. Lakkusin aeglaselt, ringikujuliste liigutustega, sisestades sõrme sisse. Tema puusad tõusid, käed muotustesse.

– Jah, just nii... Ära peatu! – anus ta.

Kiirendasin, imedes tema pärlit, kuni ta tuli valju ohkega, värisedes kogu kehaga. See oli vaatepilt, mis sööbub mulle meelde. Tõusin ja ta haaras kohe mu peenist, kõva kui kivi. Marta suu embas seda soojusega – ta imes ahnelt, vaadates mulle silma. Tema keel keerles ümber pea, käsi masseeris munandeid. Esimest korda tundsin, kui intensiivne on orgasmipiiri lähedus.

– Ma tahan sind endas – ütles ta, lebades selili ja lahutades jalgu.

Sisenesin temasse ühe tõukega, sügavalt. Ta oli tihe, kuum, ideaalne. Liikusin rütmiliselt, üha tugevamalt. Tema rinnad hüppasid, nippelid kõvad nagu kivilipp. Suutsime kirglikult, keeled tantsisid. Muutsin asendit – ta peal, ratsutades aeglaselt, siis kiiresti. Tema juuksed langesid mu näole, erutuse lõhn täitis toa.

– Sa oled nii suur... Sa täidad mind täiesti – ohkas ta.

Kliimaks saabudes lainetena. Keerasin ta külili, sisenedes tagant, ühe käega masseerides klitorist. Tema teine orgasm tuli, pigistades mind tugevalt. Ei talunud – purskasin temasse möirgades, naudingulaine valgusid üle keha. Lamame hingeldades, punutuna, ja külm ei eksisteerinud enam.

Rääkisime hiljem, naerdes. – See oli parim uusaastaõhtu – tunnistas ta. – Ja homme kordus? – küsisin naeratades. Ta noogutas, kallistades. Sel ööl õppisin, et vahel viivad rikud kõige kuumematele hetkedele. Meie suhe muutus igaveseks – toakaaslastest armukesteks. (Sõnu: 612)

Hommik pärast uusaastaõhtu äratas meid kahvatu valgusega läbi härmatisega akende. Küte ikka ei töötanud, aga tekikatte all oli kuum kui ahjus. Marta magas mu vastu surutuna, tema alast rind mu küljel. Äratusin hommikuse erektsiooniga ja tema käsi surus end tahtmatult mu peale. Ta naeratas unise naeratusega, avades silmad.

– Tere hommikust, armuke. Valmis teiseks vooruks soojendust? – urises ta.

– Alati – vastasin, keerates ta selili.

Seekord oli aeglane, intime. Suitsin tema kogu keha: kaela, kõhtu, reisi. Ta ohkas vaikselt, lahutades jalgu. Mu pea sukeldus vahele uuesti, keel kiusas klitorist, kuni ta anus enam. Sisestasin kaks sõrme, keerutades neid, ja ta keerutas nagu kassike. Ta tuli kiiresti, märg ja valmis.

– Sisene aeglaselt – palus ta.

Täitsin soovi, penetreerides sügavalt, aga õrnalt. Liikusime üheskoos, tema jalad mu puusa ümber. Sosistasime saladusi: kuidas ta oli ammu mind kujutanud, kuidas piilus mind vannitoas. See lisas vürtsi. Muutsin asendit lusikaks – tagant, ühe käega masseerides rindu, teise tupp. Tema ohked muutusid valjemaks, kaja kandus tühja korteri.

– Armastan, kuidas sa mind võtad... Tugevamalt! – karjus ta.

Kiirendasin, lüües tugevalt, kuni voodi krigises. Tema kolmas orgasm valgus meie üle mõlemale ja ma täitsin ta uuesti kuumaga sperma. Lamame hiljem, planeerides tulevikku. – Ma ei taha olla ainult toakaaslane – tunnistas ta. – Mina ka mitte. Tahan rohkem selliseid öid.

Torumees tuli pärastlõunal, aga meie soojendus kestis kogu päeva. Sellest ajast sai meie korter kirge paradiisiks. Uusaastaõhtu rikega muutis kõik – sõprusest leekivasse armuromaanu. Tõesti esimest korda tundsin, et leidsin keegi erilise. (Sõnu: 458)