Torm mägedes: üksildane öö mägivarjupaigas salapärase tundmatuga

Otsisin üksildast matkaretke Tatra mägedes, unistades mägitiisusest ja värskest õhust. Mul oli kahekümne kaheksa, olin vallaline pärast lahkuminekut, mis jättis minusse seikluste januse. Seljakott raske seadmest, saapad porised, aga mina täis energiat. Ilm oli ideaalne – päike küpsetas, linnukesed laulsid. Aga mäed armastavad üllatada.

Äkitselt tumenes taevas. Pilved tulid kiirusega välk, tuul möllas, ja esimesed vihmakraad langesid nagu nõelad. – Kurat, see pole nalja – pomisesin endale, kiirustades sammu. Kaart näitas lähedal asuvat varjupaika, ainust pääsemiskohta. Jooksin lainetades libedate kivide üle, süda tagus nagu haamer. Esimesel korral tundsin tõelist hirmu – torm mägedes pole nalja, võisin rajast eksida, hüpotermia varitsevas nurga taga.

Jõudsin vana puidust hoone juurde, tilgudes vett. Uks krigises, lükkasin seda õlaga. Sees valitses poolpimedus, lõhnas niiskusest ja kaminasuitsust. Ja siis nägin teda. Ta seisis ahju juures, pikk, robustne, tumedate juustega, mis vajusid otsaette. Tal oli umbes kolmkümmend viis, nägu tuule kortsulistes, aga silmad – need sinised silmad – põlesid soojusega. Ta heitis maha märja jope, paljastades lihaselise torso niiske särgi all.

– Tere minu ajutisse kuningriiki – ütles ta naeratades, ulatades käe. – Olen Marek, matkaja Varssavist. Torm on meid kinni pannud.

– Ola – vastasin, surudes tema kätt. Sõrmed soojad, tugevad. Tundsin tõeliselt värinat, mitte ainult külmast. – Arvasin, et olen üksi. Õnneks on varjupaik avatud.

Sytytasime tule uuesti. Marek tundis asja – ahju möllas kiiresti, ja me kuivatasime riideid. Rääkisin endast: töö reklaamiagentuuris, põgenemine linna sagina eest. Tema – loodusfotograaf, vabakutseline, kes armastab üksildasi retki. Jutt voolas kergelt, nagu vein õhtusöögil. Torm möllas väljas, äikesed raputasid seinu, välgud valgustasid tuba.

– Sa oled julge, et üksi mägedesse – ütles ta, valades teed termosest. – Naised harva siia ilma seltsita tungivad.

– Armastan väljakutseid – pilgutasin. – Aga sina? Üksik?

– Vahel. Aga täna... saatus ühendas meid. – Tema pilk peatus minu huultel. Tundsin, kuidas kaminasoojus segunes kehasoojusega.

Varjupaik oli tühi – hooldaja oli alla sõitnud, jättes võtmed. Üks suur toast köögiga, lauaga ja kahe väljaveniva voodiga. Laotasime magamiskotid, aga pinge kasvas. Tõmbasin maha läbimärjad püksid, jäädes aluspesu ja kampsunisse. Marek pööras pilgu ära, aga mitte päris. – Vabandust – sosistas. – Sa oled... kaunis.

– Ära vabanda. See on kompliment – vastasin julgel. Esimesel korral kuude pärast tundsin end ihaldatuna. Torm ei taandunud, tuul möllas, vihm trummis katusele. Istusime lähedal, põlved puutusid kokku. Rääkisime unistustest, vabadusest, hetkestest, mis muudavad elu. Ta puudutas mu kätt, õrnalt, aga kindlalt. Säde läbistas mind läbi.

Öö lubas olla pikk. Ja kuum.

Tuli krõbises ahjus, heites kuldseid peegeldusi meie nägudele. Torm ei andnud järele – tuul möllas, justkui tahtnuks varjupaiga ümber lükata. Aga sees oli soe, intime. Marek valmistas lihtsa õhtusöögi: konservid, leib, kuivatatud puuviljad. Söötisime laua ääres, jalad punutud laua all.

– Räägi mulle endast rohkem – palus ta, pannes käe minu omale. – Mis tõi su tegelikult nende mägede hulka?

– Põgenemine – tunnistasin ausalt. – Endine kallim pettis mind. Vajasünuni hingamisruumi. Aga sina? Sul on kedagi?

– Ei. Vabadus on minu narkootikum – naeris ta sügavalt, ja ma tundsin vibreerimist kõhus. – Aga tunnistan, su selts on meeldiv muutus.

Jutt läks isiklikumaks. Naersime mineviku apsudo üle, jagasime fantaasiaid. Ta tunnistas, et armastab tugevaid naisi, kes ei karda seiklusi. Mina – et unistan kirgast sidemeta. Vein tema seljakoti alt kuumutas verd. Võtsime kampsunid ära, jäime aluspesu. Mu pitsiline aluspesu kontrastis tema bokseritega – pingul lihased, tätoveering õlal.

– Sa oled uskumatu – sosistas ta, lähenedes. – Need silmad... nagu mäed koidikul.

– Ja sul on kunstniku käed – vastasin, puudutades tema bicepsit. Olin tõeliselt märg, mitte vihmast. Süda tagus kurgus. Torm kolinatas, varjestades meie kiirenenud hingamised.

Istusime madratsil kaminas eel. Marek embas mind käega, ja ma surusin end tema torso vastu. Ta lõhnas metsast, higist ja mehelikkusest. Esimene suudlus oli õrn – huuled puudutasid, proov. Aga siis plahvatas. Keeled punusid ahnetes tantsus, käed rändasid kehade üle. Ta eemaldas mu rinnaliivatu, nibud kinnistusid külmast ja erutumisest.

– Tahan suudlema sind igal pool – ohkas ta, imedes mu kaela.

– Jah... palun – sosistasin, avades tema püksid. Tema liige oli kõva, pulseeriv. Silitasin teda aeglaselt, vaadates silma. Ta paitas mu rinnal, sõrmed ringles nibude ümber.

Lamame alasti, nahk nahal. Torm mähkis meid nagu tekki. Ta lakkus mu reisi, lähenedes keskusele. Esimesel korral tundsin sellist ekstassi – keel klitorisel, sõrmed sees. Karjudes vaikselt, keerlesin. Orgasm tuli lainena, raputas mind.

– Sinu kord – pomisesin, põlvitades. Votisin teda suhu, imedes sügavale. Maitse soolane, mehelik. Ta ohkas, hoides mind juuste eest.

Pinge kasvas. Teadsin, et see on alles algus. Öö oli meie.

Kamin kustus, aga tuli meis põles. Lamame punutult, ihud higised, hingamised katkendlikud. Torm nõrgenes, aga äikesed kolinatasid veel meie südamete rütmis. Marek tõusis minu kohale, silmad põlesid ihaldusest.

– Tahan sinusse olla – sosistas ta, lahutades mu reisi.

– Sisene... nüüd – antsin, keerutades puusi. Olin tõeliselt valmis, märg, pulseeriv. Ta sisenes aeglaselt, sentimeeter sentimeetri haaval. Täis, täidetud. Ohkasime koori.

Liikus rütmiliselt, sügavalt. Mu küüned kraapisid tema selga, huuled hammustasid õlga. – Sa oled nii kitsas... ideaalne – vohkis ta, kiirenedes.

– Tugevamalt, Marek! – hüüdsin, järgides teda. Vahetasime poose: mina peal, ratsutades teda metsikult, rinnad lainetades. Ta tagant, tungides tugevalt, patsutades tagumikku. Iga tung oli välgu nauding.

– Armastan seda... su keha – hingeldas ta, imedes mu nibusid.

– Ära peatu... tulen! – karjudes, plahvates orgas mis. Varjupaiga seinad justkui värisesid. Ta tuli hetke pärast, täites mind kuumade seemnetega. Kukkusime kurnatult, kallistades.

Lamame vaikuses, kuulates vihma. – See oli maagia – sosistasin.

– Parim öö minu elus – vastas ta, suudeldes kulmu. – Aitäh, et torm meid siia viskas.

Hommikul oli torm möödas. Hommikusöök, numbrite vahetus. Läksime alla koos, lubades kordust. Esimesel korral tundsin, et seiklus muutis mind igaveseks. Mäed varjasid meie saladust.